Silma anatoomia

Silma anatoomia

Inimese silm on keeruline optiline süsteem, mis muudab valguse elektrilisteks signaalideks. Tunne oma silma ehitust, et paremini mõista nägemisprobleeme ja nende lahendusi.

4 min lugemist

Video: KSA Silmakeskus / Rendia

Kuidas silm töötab?

Silma võib võrrelda kaameraga. Valgus siseneb silma läbi sarvkesta (läbipaistev eesmine kest), läbib pupilli (avaneva ava iirise keskel) ja koondub läätse abil võrkkestale — õhukesele närvikoele silma tagaosas. Võrkkest teisendab valguse elektrilisteks signaalideks, mis liiguvad nägemisnärvi kaudu ajju, kus tekib nähtav pilt.

Selge nägemise eelduseks on see, et valguskiired koonduvad täpselt võrkkesta pinnale. Kui silmamuna on liiga pikk, liiga lühike või sarvkesta kumerus ebaühtlane, koondub valgus valesse kohta — tekib refraktiivne viga.

Silma peamised osad

  • Sarvkest (kornea) — läbipaistev eesmine kest, mis murdab umbes 2/3 valgusest
  • Iiris — silma värviline osa, mis reguleerib pupilli suurust ja sellega silma sisenevat valgust
  • Pupill — ava iirise keskel, mis laieneb hämaras ja ahendab ereda valguse käes
  • Lääts — läbipaistev, elastne struktuur sarvkesta taga, mis peenhäälestab fookust eri kauguste jaoks
  • Klaaskeha — läbipaistev geeljas aine, mis täidab silmamuna ja hoiab selle kuju
  • Võrkkest — närvikoekiht silma tagaosas, mis sisaldab valgustundlikke rakke (kepprakud ja kolvikesed)
  • Kollatähn (maakula) — võrkkesta keskne ala, mis vastutab terava kesknägemise eest
  • Nägemisnärv — kannab visuaalse info võrkkestalt ajju

Refraktiivsed vead

Refraktiivsed vead on kõige levinumad nägemisprobleemid, mis tulenevad silma kuju eripäradest:

  • Lühinägelikkus (müoopia) — silmamuna on liiga pikk, kaugele vaatamine on udune
  • Kaugnägelikkus (hüperoopia) — silmamuna on liiga lühike, lähedal vaatamine on raskendatud
  • Astigmatism — sarvkesta ebaühtlane kumerus, nägemine on moonutatud kõigil kaugustel
  • Presbyoopia — läätse elastsuse kaotus vanusega, lähedalt lugemine muutub raskeks
Oluline

Paljud silmahaigused arenevad vaikselt, ilma märgatavate sümptomiteta. Regulaarne silmauuring on ainus viis probleeme varakult avastada. KSA soovitab silmi kontrollida vähemalt iga 2 aasta tagant, lastel igal aastal.

Nägemise korrigeerimine

Refraktiivseid vigu saab korrigeerida kolmel viisil: prillide, kontaktläätsede ja laserkirurgiaga. KSA Silmakeskuses oleme üle 20 aasta jooksul aidanud enam kui 55 000 patsienti Flow3 laserkirurgia abil saavutada prillide- ja läätsedovaba elu.

Kõik algab põhjalikust silmauuringust (€69), mis kaardistab sinu silma anatoomia ja refraktiivse vea täpselt. See on esimene samm parema nägemise suunas.

Korduma kippuvad küsimused

Kuigi silma ja kaamerat ei saa otseselt võrrelda, on võrkkestal umbes 120 miljonit kepprakku ja 6 miljonit kolvikest. Selge kesknägemise eest vastutab kollatähn, mis on vaid umbes 5 mm läbimõõduga.

Kõige levinum vanusega seotud muutus on presbyoopia — läätse elastsuse kaotus pärast 40. eluaastat. Lääts ei suuda enam piisavalt kumerust muuta lähedalt fokuseerimiseks. Lisaks võivad areneda katarakt, kollatähni degeneratsioon ja glaukoom.

Iirise värv ei mõjuta otseselt nägemise teravust. Küll aga on heledama iirisega inimesed pisut tundlikumad ereda valguse suhtes, kuna heledam iiris laseb rohkem valgust läbi.

Pilgutamine jaotab pisarafilmi ühtlaselt silma pinnale, niisutab sarvkesta ja eemaldab võõrkehi. Inimene pilgutab keskmiselt 15–20 korda minutis, kuid ekraani vaadates väheneb see sageli alla 5 korra.

Silmaharjutused ei korrigeeri refraktiivseid vigu (müoopia, astigmatism), sest need tulenevad silmamuna kujust. Küll aga aitavad pausid ja pilgutamisharjutused leevendada silmade väsimust pikaajalise ekraanitöö korral.

Mures oma silmade tervise pärast?

Tee KSA Kiirtest, et saada esialgne hinnang oma silmade tervisele, või helista meile konsultatsiooni broneerimiseks.